Kas oled kunagi mõelnud, kui palju sinu elust on teadlike valikute ja planeerimise tulemus ning kui palju on lihtsalt juhuslike sündmuste jada? See küsimus on Axonum OÜ loomise üks peamisi tõukejõude.

Pidev stress ja tunne, et oled ajahädas, ei ole vältimatu. Näiteks Victorino (2024) kirjeldatud struktreeritud ja struktureerimata eneseregulatsiooni (SUSR) mudel selgitab, et inimesed tegutsevad kahes peamises režiimis. Struktureeritud eneseregulatsiooni korral juhib meie tegevust ja vaimset tööd selgelt seatud eesmärk. Struktureerimata eneseregulatsiooni puhul, kus konkreetne eesmärk puudub, töötleme kõige silmatorkavamat kättesaadavat infot ja kohandame oma käitumist vastavalt keskkonnale. Seega ei seisne tõhusus niivõrd süstemaatilise planeerimise ja spontaansuse kombineerimises, kuivõrd teadlikkuses nendest kahest erinevast toimimisviisist ja nende rakendamisest vastavalt olukorrale. See postitus pakub teaduspõhist ja praktilist teejuhti selle tasakaalu leidmiseks.

Tabel 1 Struktureeritud ja struktureerimata eneseregulatsiooni võrdlus

Tunnusjoon	Struktureeritud (planeeritud) eneseregulatsioon	Struktureerimata (planeerimata) eneseregulatsioon
Fookus	Eesmärgi poole püüdlemine.	Keskkonnale ja kontekstile kohanemine.
Vaimne fookus	Keskendub teabele, mis on seotud seatud eesmärgiga.	Töötleb kõige silmatorkavamat ja kättesaadavamat teavet.
Käitumine	Eesmärgist juhitud ja sihiteadlik.	Reageeriv ja kohanduv vastavalt olukorrale.
Konstruktsiooni tase	Kõrgetasemeline (keskendub eesmärgile ehk “miks”).	Madalatasemeline (keskendub protseduurile ehk “kuidas”).
Näide Priming‘u mõjust	Eesmärgiga seotud priming aktiveerib deklaratiivse teadmise (eesmärgi sisu).	Protseduuriga seotud priming aktiveerib tegevusmustri (kuidas tegutseda).

Allikas: Victorino (2024) alusel

Miks vajame nii struktuuri kui ka spontaansust?

Enesekontroll on sild planeerimise ja harjumuse vahel

Pfeffer jt, (2020) uuringu tulemused näitavad, et struktureeritud planeerimine ei vii iseenesest automaatse või harjumuspärase käitumiseni. Vastupidi, plaanide elluviimine nõuab aktiivset ja pingutustnõudvat enesekontrolli, eriti kui elus esineb stressi või muid takistusi.

Enesekontroll ei ole lihtsalt alternatiiv planeerimisele, vaid see on kriitiline ressurss, mis on vajalik, et plaanidest kinni pidada. Alles siis, kui inimene on tänu tugevale enesekontrollile suutnud oma plaani järjepidevalt ja korduvalt ellu viia, võib see tegevus aja jooksul muutuda automaatsemaks harjumuseks. Seega ei tööta struktuur ja spontaansus (automaatsus) lihtsalt koos; pigem on enesekontroll see vahelüli, mis aitab struktureeritud plaanid muuta püsivaks ja automaatseks käitumiseks.

Joonis 1 Plaanist harjumuseks: regulaarse treeningu teekond

Allikas: Pfeffer jt, (2020) alusel

Näide: Kui inimene koostab plaani (struktuur), et minna igal esmaspäeval pärast tööd jooksma, ei muutu see tegevus kohe automaatseks. Plaani elluviimiseks, eriti väsinuna või halva ilmaga, on vaja aktiivset enesekontrolli. Alles siis, kui inimene on tänu enesekontrollile sellest plaanist korduvalt kinni pidanud, võib jooksma minek muutuda automaatseks harjumuseks, mis ei nõua enam nii suurt pingutust.

Eesmärgipärase ja spontaanse mõtlemise roll loovuses

Loovusprotsess tugineb kahele peamisele mõtteviisile: eesmärgipärasele ja spontaansele mõtlemisele. Nende kahe sünergia on innovatsiooni saavutamisel võtmetähtsusega.

Struktureeritud eesmärgid ja loovuse kvaliteet

Eesmärgipärane mõtlemine aitab koondada kognitiivseid ressursse konkreetsetele ülesannetele. Struktureeritud lähenemine selgitab teed uuenduslike ideedeni ja tagab, et pingutused on suunatud mõõdetavate tulemuste saavutamisele. Uuringud kinnitavad, et ühiste eesmärkide nimel töötavates gruppides on arutluskäik kvaliteetsem ja seal kujuneb välja loovust soodustav koostöökeskkond (West, 2002).

Spontaanne mõtlemine ja innovatsioon

Spontaanne mõtlemine soodustab selliste ideede teket, mis jäävad sageli tavapäraste raamide väljapoole. See on seotud aju vaikeseisundi võrgustikuga (DMN), mis on eraldiseisev eesmärgipärase mõtlemisega seotud täidesaatvast kontrollvõrgustikust (ECN) (Xie jt., 2021). Spontaanse mõtlemise kaasamine lubab avatumat ja laiemat ideede otsingut, mis on innovatsiooni eelduseks.

Protsesside kombineerimine parima tulemuse nimel

Parimad tulemused loovuses saavutatakse, kui kombineeritakse nii eesmärgipärast planeerimist kui ka spontaanset ideeloomet. Kahe protsessi mudelid ei toeta mitte ainult ideede genereerimist, vaid ka nende hilisemat hindamist ja viimistlemist, mis illustreerib tsüklilist suhet spontaansete ja struktureeritud mõtteprotsesside vahel (Zhu jt., 2017). Selline integreeritud lähenemine loob innovatsiooniks soodsa keskkonna: spontaanselt tekkinud laia ideedevalikut saab suunata ja arendada eelnevalt seatud eesmärkide abil, filtreerides ja viimistledes neist välja parimad lahendused.

Joonis 2 Loovuse sünergia

Allikas: West (2002), Xie jt. (2021), Zhu jt. (2017) alusel

Näiteks, mida täna õhtuks süüa?

Kujuta ette, et jõuad koju ja pead otsustama, mida õhtusöögiks teha.

1. Spontaanne faas (ideede pilv)

Sa avad külmkapi ja sahvri ning lased mõttel lennata. Sa ei otsi midagi konkreetset, vaid lihtsalt vaatad, mis silma hakkab ja mis tundeid see tekitab.

“Hmm, mul on kanafileed … võiks teha kanapastat. Või äkki praadida lihtsalt pannil? Oot, siin on ka paprikat ja sibulat, äkki hoopis mingi vokiroog? Tomatikonserv … äkki hoopis kanakarri? Või kanasupp? Tegelikult isutab hoopis millegi lihtsa järele, näiteks võileib?”

See on spontaanne, struktureerimata mõttevoog, kus genereerid hulgaliselt erinevaid võimalikke ideid.

2. Eesmärgipärane faas (filtreeriv faas)

Nüüd hakkad sa neid ideid filtreerima, tuginedes reaalsetele piirangutele ja eesmärkidele. Sinu eesmärk on saada söök valmis kiiresti ja kasutada ära olemasolevaid koostisosi.

• Filter 1 (aeg): “Mul on ainult 30 minutit aega.” (Karri ja supp langevad välja, need võtavad kauem aega).

• Filter 2 (koostisosad): “Pastat mul polegi kodus.” (Kanapasta langeb välja).

• Filter 3 (eesmärk): “Tahaks sooja ja korralikku toitu, mitte lihtsalt võileiba.” (Võileib langeb välja).

Tulemus:

Sõelale jääb kõige praktilisem ja sobivam variant: pannil praetud kanafilee koos vokitud paprika ja sibulaga. See vastab kõikidele kriteeriumitele: on kiire, kasutab ära olemasolevad ained ja on toitev eine.

Eesmärkide seadmise süsteem

Probleemi mõistmine ja eesmärkide seadmine on kesksed elemendid struktureeritud lähenemiseks. Miner (2015: 172) esitab uuesti Locke’i ja Lathami eesmärkide seadmise teooria rakendusliku perspektiivi (Goal-setting Theory Approach) peamised punktid. Tegemist on praktilise süsteemiga, mis on mõeldud tulemuslikkuse parandamiseks ning mida kirjeldatakse kui alternatiivi laiemale ja formaalsemale eesmärkide kaudu juhtimise (MBO) süsteemile. Selle süsteemi eesmärk on anda juhtidele selged sammud ülesannete ja mõõdikute spetsifitseerimiseks, et seada töötajatele motiveerivaid ja saavutatavaid eesmärke.

1. Määratlege täidetava ülesande(te) olemus.

Näiteks: Klienditeenindaja tööülesanne on vastata klientide e-kirjadele ja lahendada nende muresid.

2. Määratlege, kuidas tulemuslikkust mõõdetakse.

Näiteks: Tulemuslikkust mõõdame lahendatud kliendipäringute arvu ja klientide tagasiside hinnangute põhjal.

3. Määratlege standard või siht, mille poole püüelda, kvantitatiivselt.

Näiteks: Sinu eesmärk on lahendada iga päev vähemalt 25 kliendi mure ning hoida keskmine kliendirahulolu hinnang vähemalt 4,5 punkti peal (5-palli süsteemis).

4. Määratlege ajaline raamistik.

Näiteks: Need 25 kliendipäringut tuleb lahendada iga tööpäeva lõpuks.

5. Prioritiseerige eesmärgid, kui neid on mitu.

Näiteks: Kõige tähtsam on lahendada kiireloomulised ja keerulised kliendimured. Kui ajast jääb puudu, on teisejärguline vastata vähem pakilistele päringutele.

6. Hinnake iga eesmärgi tähtsust ja raskust kvantitatiivselt (vajadusel).

Näiteks: Tulemustasu arvestamisel annab ühe keerulise probleemi lahendamine tulemusfondi 3 punkti, aga tavalisele infopäringule vastamine 1 punkti.

7. Määratlege eesmärgi saavutamiseks vajalikud koordinatsiooninõuded.

Näiteks: Tehniliste kaebuste lahendamiseks pead tegema koostööd otse arendusosakonnaga, selle asemel et suhelda läbi oma vahetu juhi.

Millal seada õpi- ja millal tulemuseesmärk?

Kuigi klassikaline eesmärkide seadmine rõhutab spetsiifiliste, mõõdetavate ja ajaliselt piiritletud sihtide olulisust, näitab kaasaegne psühholoogia, et see on vaid pool tõde. (Swann jt., 2021: 34) Jäik, ainult tulemusele keskenduv lähenemine võib uute või keeruliste ülesannete puhul tekitada stressi ja viia läbikukkumiseni, eriti kui meil puuduvad veel vajalikud oskused või teadmised.

Sarnaselt struktureeritud ja struktureerimata mõtlemise vaheldumisele loovuses, vajame ka eesmärkide seadmisel paindlikku süsteemi, mis kohandub vastavalt meie kogemusele ja ülesande olemusele. Swann jt (2021) ajakohastatud käsitlus eesmärkide seadmise teooriast pakub just sellise dünaamilise raamistiku, eristades kahte peamist eesmärgitüüpi: tulemuseesmärgid ja õpieesmärgid.

Tulemuseesmärgid (Performance Goals) on klassikalised “mida” eesmärgid. Need keskenduvad konkreetse lõpptulemuse saavutamisele (nt “jookse 5 kilomeetrit” või “kaota 3 kilogrammi”). Need sobivad suurepäraselt olukordades, kus meil on juba olemas vajalikud oskused ja enesekindlus – need on struktureeritud sihid, mis aitavad meil olemasolevat potentsiaali maksimaalselt rakendada.

Õpieesmärgid (Learning Goals) on aga “kuidas” eesmärgid. Nende fookus on protsessil, strateegiate avastamisel ja oskuste omandamisel (nt “leia sel nädalal kolm meeldivat jooksurada” või “katseta kahte erinevat tervisliku toidu retsepti”). Need on justkui struktureerimata avastusretked, mis on hädavajalikud algajatele või kui seisame silmitsi ülesandega, mille lahendamiseks meil veel selge plaan puudub.

Tabel 2 Eesmärgitüüpide võrdlus indiviidi tasandil

Tunnus	Tulemuseesmärk (Struktureeritud)	Õpieesmärk (Struktureerimata)
Fookus	Lõpptulemuse saavutamine (MIDA?)	Protsessi õppimine ja strateegiate leidmine (KUIDAS?)
Sobivus	Inimestele, kel on juba oskused ja kogemused.	Algajatele ja uute, keeruliste ülesannete puhul.
Peamine kasu	Suurendab pingutust ja püsivust teada-tuntud teel.	Vähendab ebaõnnestumise hirmu ja ehitab enesekindlust.
Näide (Trenn)	“Tee 3 korda nädalas jõusaalis 45-minutiline treening.”	“Proovi sel kuul läbi kolm erinevat rühmatreeningut, et leida endale sobivaim.”

Allikas: Swann jt (2021) alusel

Dünaamiline teekond: õppimisest soorituseni
Kõige tõhusam süsteem ei seisne ühe eesmärgitüübi valimises, vaid nende teadlikus järjestamises. Nagu plaanide elluviimine nõuab enesekontrolli, et neist saaks harjumus, nõuab ka suurte eesmärkide saavutamine esmalt õppimisfaasi.

Näide: Regulaarse treeningharjumuse loomine

Faas 1: Algaja seab ÕPIEESMÄRGI. Eesmärk ei ole kohe maratoni joosta, vaid vähendada ebakindlust ja leida endale sobiv tegevus.
Eesmärk: “Leia ja katseta järgmise kahe nädala jooksul kolme erinevat viisi liikumiseks (nt jooga kodus video järgi, jalutuskäik pargis, spordiklubi külastus), et mõista, mis mulle kõige rohkem naudingut pakub.”
Faas 2: Oskuste kasvades seatakse TULEMUSEESMÄRK. Kui inimene on avastanud, et talle meeldib jooga, saab ta seada konkreetse ja mõõdetava sihi, sest tal on juba olemas enesekindlus ja esmane kogemus.
Eesmärk: “Tee valitud joogastiili 30-minutilist treeningut kolm korda nädalas järgmise kuu jooksul.”
Selline lähenemine muudab teekonna juhitavaks, vähendab läbipõlemise riski ja ehitab vundamendi, millele saab püstitada üha ambitsioonikamaid sihte. See on teadlik tee, kus juhuslikkusest ja avastamisrõõmust (õpieesmärgid) kasvab välja selge ja struktureeritud plaan (tulemuseesmärgid), viies sind püsiva eduni.
Loovust arendavad tehnikad
Loov probleemide lahendamine on 21. sajandil oluline igapäevaoskus. Kuigi mõned inimesed võivad tunduda loovamad kui teised, on see oskus midagi, mida saab arendada ja täiustada, kasutades erinevaid tehnikaid ja praktikaid. Gafour & Gafour (2020) on teinud tänuväärset tööd ning esitavad oma ülevaateartiklis levinud loovust arendavad tehnikad, millest järgnevalt esitan siinse teksti seisukohast praktilisest vaatepunktist kõige olulisemad.
Ajurünnak (Brainstorming)
Ajurünnak on üks tuntumaid loovtehnikaid, mille käigus mõeldakse mingile teemale ja pannakse kirja kõik pähe tulevad ideed, olenemata sellest, kui rumalad või mitteseotud need esialgu tunduvad. Selle “ideede ookeani” seest on garanteeritud, et leitakse mõni, mis paistab silma, on käegakatsutav ja uuenduslik. Ajurünnak julgustab mõtlema teistmoodi ja uurima paljusid võimalikke lahendusi, mis antud olukorras rakenduda võiksid (Gafour & Gafour, 2020, lk 9).
Mõttekaart (Mind Mapping)
Mõttekaardi koostamine on protsess, kus ühendatakse omavahel seoseid. Kui ajurünnak keskendub ideede vabale genereerimisele, siis mõttekaart aitab neid mõtteid korrastada, loogiliselt mõelda, seoseid kasutada, mustreid ära tunda ja korda luua. See harjutus kaasab aju mõlemat poolkera ning julgustab mõtlema aspektide ja kontseptsioonide vahelistele seostele, avaldades positiivset mõju ka organiseerimisoskustele.
Ümberraamimine (Reframing)
Kuna ümberraamimine keskendub sama olukorra või probleemi analüüsimisele erinevast vaatenurgast, on see suurepärane harjutus loova mõtlemise arendamiseks. See tähendab asjade raamistiku muutmist, et leida uus ja uuenduslik lähenemine. Tehnika julgustab uurima asjade teisi tähendusi, analüüsima konteksti ja laiendama vaatenurka, et leida uusi võimalusi ja näha ette potentsiaalseid takistusi.
Rollimäng (Role-play)
Rollimängu tehnika on suurepärane viis oma mõtteviisi muutmiseks ja olukorra uurimiseks teistsugusest perspektiivist. Kuna loov mõtlemine eeldab avatud meelt, aitab see meetod asetada end kellegi teise kingadesse. Uue rolli võtmine julgustab leidma lahendusi, mis ei pruugi olla endale iseloomulikud, kuid on vajalikud loovaks probleemide lahendamiseks, ületades isiklikke piire ja mõttemustreid.
Kuus mõttemütsi (Six Thinking Hats)
See Edward de Bono loodud levinud tehnika võimaldab rakendada erinevaid mõtlemisviise struktureeritult. Iga “müts” esindab erinevat perspektiivi (nt faktid, tunded, positiivsus, negatiivsus, loovus, protsessi juhtimine), mida saab kasutada nii ideede avastamiseks kui ka nende valimiseks ja edasiarendamiseks. Samuti aitab see tehnika uurida, kuidas teised inimesed võivad uutele ideedele reageerida.

Joonis 3 Loovtehnikate spekter

Allikas: tuginedes Gafour & Gafour, 2020

Mida siit õppida?

Postituse keskne küsimus – kas elu peaks juhtima plaan või juhus – ei leia vastust ühe ega teise äärmuse valimises. Vastus peitub hoopis teadlikus tasakaalus ja oskuses rakendada mõlemat lähenemist vastavalt olukorrale. Edu ei taga jäik planeerimine ega ka täielik spontaansus, vaid nende kahe dünaamiline ja süsteemne kombineerimine.

Siin on peamised õppetunnid:

Kokkuvõttes ei ole plaan ja juhus vastandid, vaid partnerid. Elu teadlik juhtimine tähendab oskust seada struktureeritud eesmärke ja plaane, kuid samas lubada endale spontaansust ja avastamisrõõmu, et uute olukordadega kohaneda ja loovaid lahendusi leida. See on teadlik tee, kus avastamisest (õpieesmärgid) kasvab välja selge plaan (tulemuseesmärgid), mis viib püsiva eduni.

• Mõistke oma kahte “režiimi”. Inimesed tegutsevad kahes peamises eneseregulatsiooni režiimis: struktureeritud, kus tegevust juhib selge eesmärk , ja struktureerimata, kus kohanetakse vastavalt keskkonnale ja kõige silmatorkavamale infole. Tõhusus ei seisne ainult planeerimises, vaid teadlikkuses, kumba režiimi konkreetsel hetkel kasutada.
• Plaan ei muutu harjumuseks iseenesest. Struktureeritud plaani koostamine (nt “hakkan iga esmaspäev jooksmas käima”) ei vii automaatselt harjumuseni. Plaani elluviimine, eriti takistuste ilmnemisel, nõuab aktiivset ja pingutustnõudvat enesekontrolli. See on kriitiline sild planeerimise ja harjumuse vahel. Alles siis, kui plaanist on tänu enesekontrollile korduvalt kinni peetud, võib see muutuda automaatseks rutiiniks.
• Loovus nõuab nii vabadust kui ka raame. Parimad ja uuenduslikumad lahendused sünnivad kaheosalises protsessis.
  1. Spontaanne faas: esmalt luba endale vabalt ja piirideta genereerida võimalikult palju ideid (nagu ajurünnakus).
  2. Eesmärgipärane faas: seejärel filtreeri ja arenda neid ideid, tuginedes reaalsetele piirangutele ja selgetele eesmärkidele (aeg, ressursid, soovitud tulemus).
• Vali eesmärgi tüüp vastavalt oma oskustele. Eesmärkide seadmisel on oluline eristada kahte tüüpi:
  • Õpieesmärgid (“kuidas?”): keskenduvad protsessile ja oskuste omandamisele. Need sobivad algajatele või uute ja keeruliste ülesannete puhul, vähendades läbikukkumishirmu. Näiteks: “Proovin sel kuul läbi kolm erinevat treeningstiili, et leida sobivaim”.
  • Tulemuseesmärgid (“mida?”): keskenduvad konkreetse lõpptulemuse saavutamisele. Need sobivad siis, kui vajalikud oskused ja enesekindlus on juba olemas. Näiteks: “Tee 3 korda nädalas 45-minutiline treening”.

Kasutatud allikad

• Gafour, O. W. A., & Gafour, W. A. S. (2020). Creative Thinking skills – A Review article. Journal of Education and E-Learning, 44–58.
• Miner, J. B. (2015). Organizational behavior 1: Essential theories of motivation and leadership. Routledge. https://doi.org/10.4324/9781315702018
• Pfeffer, I., Englert, C., & Mueller-Alcazar, A. (2020). Perceived stress and trait self-control interact with the intention–behavior gap in physical activity behavior. Sport, Exercise, and Performance Psychology, 9(2), 244–260. https://doi.org/10.1037/spy0000189
• Swann, C., Rosenbaum, S., Lawrence, A., Vella, S. A., McEwan, D., & Ekkekakis, P. (2021). Updating goal-setting theory in physical activity promotion: A critical conceptual review. Health Psychology Review, 15(1), 34–50. https://doi.org/10.1080/17437199.2019.1706616
• Victorino, L. (2024). Goal and behavior setting: The structured and unstructured self-regulation model. In Frontiers of Knowledge: Multidisciplinary Approaches in Academic Research (1st ed.). Seven Editora. https://doi.org/10.56238/sevened2024.026-048
• West, M. A. (2002). Sparkling Fountains or Stagnant Ponds: An Integrative Model of Creativity and Innovation Implementation in Work Groups. Applied Psychology, 51(3), 355–387. https://doi.org/10.1111/1464-0597.00951
• Xie, H., Beaty, R. E., Jahanikia, S., Geniesse, C., Sonalkar, N. S., & Saggar, M. (2021). Spontaneous and deliberate modes of creativity: Multitask eigen-connectivity analysis captures latent cognitive modes during creative thinking. Neuroscience. https://doi.org/10.1101/2020.12.31.425008
• Zhu, W., Chen, Q., Xia, L., Beaty, R. E., Yang, W., Tian, F., Sun, J., Cao, G., Zhang, Q., Chen, X., & Qiu, J. (2017). Common and distinct brain networks underlying verbal and visual creativity. Human Brain Mapping, 38(4), 2094–2111. https://doi.org/10.1002/hbm.23507